Üks peamistest põhjustest, miks pokkeris kaotatakse, on termin "falling in love with your hand". Need, kes pokkerist suurt midagi ei jaga, kihistavad kindlasti peenikest naeru ja....no mida ignes. Kuid nagu öeldakse, siis pokkeri teeb atraktiivseks juba see, et põhimõtteliselt iga käsi võib võita. See, et sul on pocket aces, ei tähenda veel, et sa võitnud oled. Isegi kui preflop teha 3 beting roundi, et nõrgemad käed välja hirmutada, siis mõni maniakk võib ikkagi oma 72-ga floppi kaema tulla ja ohh häda sulle, kui näed J72-e. Või mõni mõistlikum mängija tuleb kuninga paariga ja floppi tuleb üks kuningas. Mingi hetk tuleb ikka tunnistada, et AA ei võida seda jaotust ja..into the muck. Kogu aeg tuleb adjustida
Minul juhtub väga tihti, et ma armun oma kaartidesse. Kui see juhtub, siis oleks justkui filmis, et ma näen ainult neid kaarte, mis mulle sobivad ja kõik teised on udused või ei asukski üldse laual.

Üks sellistest jaotustest on see. Ma mäletan, et tantsisin juba võidutantsu kui äkki avastasin, et final pot ei liigugi minu suunas vaid läheb hoopis vastasele. Keegi oleks võinud mind riveril slap-ida. Seal oli nii selgelt aru saada, et ma olin kutu - vastasel võis olla nii mastitõmme kui ka reatõmme. Samas kui aus olla, siis märk kaotusest tuligi alles siis kui vastane tegi reraise-i? Ma oleks selles jaotuses säästnud ainult ühe big blind-i. Või oleks pidanud kohe peale riveri nägemist foldima ja mitte "maad kuulama"?

Ahnus on selle asja nimi - ahnus!

Oma kätesse armumise tendetsi saab teada kui vaadata statistikut "win % at showdown". Mul pole aimugi, kui madal see olema peaks, et diagnoos panna kuid tean, et sellist statiskat pakuvad kõik suuremad pokkerisaidid ja loomulikult poker tracker on siin parim sõber.

Every bet saved by folding is bet won.